Armsad kunstisõbrad!
Ootame teid grupinäituse „VÄGA INETU INIMENE“ avamisele Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskuses SENSUS (Lauteri 5) neljapäeval, 14.05 kell 18.
VÄGA INETU INIMENE
Näitus Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskuses SENSUS maist augustini 2026
KUNSTNIKUD: Cloe Jancis, Rene Kari, Jass Kaselaan, Aime Kuulbusch Mölder, Herkki-Erich Merila, Maarit Murka, Tauno Ostra, Marilyn Piirsalu, Kertu-Liisa Sarap, Janika Sootna
KURAATOR: Katri-Evelin Kalaus, kliiniline psühholoog, psühhoterapeut, SENSUS; galerist, KALAUS galerii
Kõik on inetud? Mitte ühtegi ilusat polegi alles jäänud? Mis neil viga on? „Nina viltu, vasak õlg paremast madalamal, silmad liiga näo keskel koos, nahk põskedel krobeline, kõrvad liiga laiali, parem suunurk längus, juuksed liiga õhukesed, lõuajoon ebaühtlane, sääremarjad paksud…“ (patsientide kirjeldused). Mõni on üleni „eemaletõukava välimusega“... Oled spetsialistina päris nõutu, sest Su vastas istub väga ilus inimene. Kõrged standardid ja pidev iluihalus treenib tähelepanu selektiivseks. Nii ei leita enda juures enam midagi head ja ilusat. Rahulolematus kasvab ning kõik muutub koledaks ja inetuks. Sellised väljaütlemised suunavad kliiniliselt hindama düsmorfofoobiat* (DM).
Mida kunst teeb meie välimusega? Kas ta süvendab keha väärtaju või hoopis aitab DM-i ravida? Jälgides skeenel toimuvat, on kunstil siin üsna väljakutsuv ja vastuoluline roll.
Kaasaegne kunst ei käsitle ilu enam ammu lihtsalt „esteetilise ideaalina“, pigem millegi muutliku, lubatult problemaatilise ja sageli ka taotluslikult kriitika objektina. See loob huvitava, kohati haakuva, kuid ka vastuolulise seose DM-iga. Mõlemad tegelevad küsimusega: kuidas me oma keha tajume ja hindame?
Vahel annab kunst meile võimaluse olla standarditest vaba, sest ta näitab, et ilu on vaid kultuuriliselt loodud nähtus, mitte reaalsus ise, ning et igaühega on alati kõik korras.
Kaasaegses kunstis ilu pigem dekonstrueeritakse ning norme lõhutakse julgelt. Ka sellel näitusel lükkavad paljud teosed kõrvale klassikalise ilu. Esile tuuakse moonutused, veidrused, vananemine, armid, kehaline mitmekesisus, voolav fikseerumata sugu ning identiteet. Tavaelus tähendaks see ehk seda, et kõik sobib ja ilu leidub ka reaalses inetuses.
Kaasaegne kunst ei kujuta keha enam ammu terviklikult ja realistlikuna, vaid pigem killustatult ja fragmentidena. See haakub DM-iga patsientide kogemusega, kus iga väiksemgi kehaline ebakõla üldistatakse kogu enesele (näiteks: mul on längus õlad, see tähendab, et olen inetu).
Kahjuks tegeleb kaasaegne kunst sarnaselt DM-ile ka kriitilise enejälgimisega (selfi-kultuur, identiteedi performatiivsus). Seeläbi võib kunst ja laiem visuaalkultuur võimendada ebarealistlikke ootusi ning esteetiline perfektsionism süvendada rahulolematust. Kehast saab justkui „kunstiprojekt“, mis loob pideva parandamise surve.
Kunst teenib nii paradoksaalsel moel kahte jumalat korraga. Seekordne näitus rõhutab ilu kui illusiooni ning püüab lõhkuda DM i irratsionaalseid säilimismehhanisme. Rõhutame kunsti olulist positiivset mõju: tuua teravalt nähtavaks moonutatud enesetaju, pakkuda kriitilist distantsi ilustandardite suhtes ning aidata normaliseerida erinevusi ja ebatäiuslikkust. Igaüks on ilus omamoodi!
*Düsmorfofoobia (keha düsmorfne häire, DM) on ärevushäire, mille puhul inimene on liigselt hõivatud kujuteldava või väga väikese välimusliku „veaga“, mida teised ei märka või peavad tühiseks. DM-i iseloomustavad jäigad ja irratsionaalsed veendumused, et „midagi on valesti“ - sundmõtted oma keha või mõne kehaosa kohta (näiteks nahk, nina, juuksed, kehakuju jms), mida on raske rahule jätta ja mis häirivad oluliselt igapäevast toimetulekut.
Muretsemine toob kaasa oma keha pideva kontrollimise (näiteks fotod, peegeldused akendel) või vastupidi - peeglite vältimise, teistega võrdlemise ning pideva „vigade varjamise“ (näiteks meik, riided, kehahoiak, ilulõikused jne). See omakorda viib sotsiaalse vältimiseni (avalikud kohad, pildistamine, kohtumised jne). DM-ga inimesed usuvad, et teised märkavad „defekti“ ja mõistavad nad seetõttu hukka. Emotsioonidest muutuvad ülekaalukaks häbi, piinlikkus, ärevus, kurbus…
Probleem näitab kliinilises praktikas selget kasvutrendi - diagnoosime DM-i üha sagedamini. Selle leviku kasv on tihedalt seotud tänapäeva visuaalkultuuri, tehnoloogia ja sotsiaalsete normidega. Mulje endast on aina haavatavam.
Sotsiaalmeediaplatvormid (Instagram, TikTok, Snapchat jt) loovad ebarealistlikke ilustandardeid (filtrid, fototöötlus) ja julgustavad end teistega võrdlema ning võimendavad nn „täiusliku välimuse“ kultuuri. Näo- ja kehafiltrid muudavad „ideaalse“ välimuse kättesaadavana näivaks. Samuti on kosmeetilised protseduurid ja ilukirurgia aina kergemini ligipääsetavad, mis suurendab survet oma välimust parandada.
Oluliselt on kasvanud ka inimeste visuaalne eneseteadlikkus. Teeme üha sagedamini videokõnesid (Zoom jt) ja selfisid - inimesed näevad oma nägu rohkem kui kunagi varem. See suurendab kriitilisust enda suhtes.
Kultuurilised ja ühiskondlikud ootused rõhutavad välimuse tähtsust. Välimusele pannakse aina suurem rõhk (töö, suhted, sotsiaalne staatus) ning teadusuuringud näitavad selgelt, et edukus ja atraktiivsus on positiivselt korreleeritud.
Kõrged standardid ja ebarealistlikud ootused keha ja välimuse suhtes kanduvad sageli edasi ka perekondades. Perfektsionistlikel isikutel esineb sagedamini madalat enesehinnangut ja ka DM-i.
Teadlikkuse kasv on viinud selle häire sagedasema diagnoosimiseni. Varem võis DM jääda teiste probleemide kõrval märkamata või aeti segamini teiste psüühikahäiretega (nt sotsiaalfoobia, söömishäired jt).
DM on kognitiiv-käitumisteraapiaga ravitav ärevushäire. Vajadusel lisatakse ravimid või ajustimulatsioon.