Kes on psühholoog?
Eesti Vabariigis pole psühholoogi nimetuse kasutamine õigusaktidega määratletud. Nii võib ennast psühholoogiks nimetada justkui igaüks, kellel selleks soovi, ja mingeid sanktsioone sellele, peale ühiskondliku halvakspanu, ei järgne. Mitmetes teistes riikides on psühholoogi ametinimetuse kasutamine palju rangemalt piiritletud: enamasti on selle eelduseks magistri- või doktorikraad, mis on omandatud riiklikult tunnustatud akadeemilise psühholoogia õppekava läbimisel ning juhendamise all läbitud praktika. Ometi on ka Eestis suhteliselt reguleerimata olukorras olemas süsteem, millest võiks ja tuleks psühholoogide hindamisel lähtuda. Akadeemilist psühholoogilist kõrgharidust annavad kaks ülikooli, Tartu Ülikool ja Tallinna Ülikool. Juba aastast 2004 töötab Eestis edukalt ka psühholoogidele kutsete andmise süsteem. Kutse andjaks on Eesti Psühholoogide Liit, kutseregistrit peab ja kutsetunnistusi väljastab riiklik institutsioon – Kutsekoda. Eraldi on välja toodud kliiniliste- ja koolipsühholoogide kutsenõuded. Kliinilistele psühholoogidele antakse lisaspetsialiseerumise korras ka neuropsühholoogi, lapsepsühholoogi ja psühhoterapeudi tunnistusi, mis eeldavad spetsiaalse väljaõppe olemasolu ning pidevat enesetäiendamist mainitud valdkonnas. Kutsekoja kodulehel on kõigi kirjeldatud kutsete standardid ja kutset omavate psühholoogide nimed. See on kindlasti koht, mida vaadata enne, kui mõne psühholoogi poole pöörduda.
Kes on kliiniline psühholoog?
Kliiniline psühholoog on spetsialist, kellel on kliinilise psühholoogi kutsetunnistus. Kliinilised psühholoogid tegelevad psühholoogiliste probleemide, psüühika- ja käitumishäirete ning tervist ohustava käitumise hindamise, ravimise ja ennetamisega. Nad töötavad haiglates ja polikliinikutes ning erapraksistes, kas iseseisvalt või ravimeeskonna liikmena koos psühhiaatri, neuroloogi, perearsti või mõne teise eriarstiga. Kliinilistel psühholoogidel on oluline ja kasvav roll tervishoiusüsteemis nii patsiendi seisundi hindamisel, ravi planeerimisel kui ka ravi läbiviimisel. Kliinilised psühholoogid viivad läbi uuringuid patsiendi seisundi, häiret säilitavate tegurite ja ravi efektiivsuse hindamiseks ning kohaldavad vajadusel psühhoterapeutilist või neuropsühholoogilist ravi. Kliiniline psühholoog oma teadmiste ja oskustega osaleb ka haiguste ennetamisel (näiteks sekkumised juba häire üksikute sümptomite ilmnemisel), terviseprobleemide süvenemise ärahoidmisel ning rehabilitatsioonis. Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskuses SENSUS töötavad atesteeritud kliinilised psühholoogid.
Mis vahe on kliinilisel psühholoogil ja psühhiaatril?
Erinevus psühhiaatri ja kliinilise psühholoogi vahel seisneb ennekõike väljaõppes. Psühhiaater on oma ettevalmistuselt arst, kes on residentuuris spetsialiseerunud psüühika- ja käitumishäirete hindamisele ning ravimisele ehk siis psühhiaatriale. Arstina on tal õigus kirjutada välja ka ravimeid. Kliinilised psühholoogid ei ole arstid, nad omavad akadeemilist kõrgharidust psühholoogias ning neile on vastavalt kutse taotlemise protseduurile antud kliinilise psühholoogi kutsetunnistus. Nii psühhiaatrid kui kliinilised psühholoogid võivad omada lisapädevust psühhoteraapias ning kasutada neid meetodeid ka igapäevases ravitöös. Probleemid, millega psühhiaater ja kliiniline psühholoog tegelevad, on sarnased. Kliinilised psühholoogid ja psühhiaatrid teevad ravitöös väga sageli koostööd.
Kes on psühhoterapeut?
Ka psühhoterapeudi mõiste pole Eesti Vabariigis õigusaktidega määratletud. See seab abiotsija taas keeruliste valikute ette. Siiski on ka siin aspekte, mida saab ja tasub arvestada, et soovitud tulemus oleks ootuspärane ja et ära hoida võimalikku kahju, mis võib tekkida ebapädeva spetsialisti poole pöördumisest. Kuigi kõnekeeles märgib sõna „psühhoteraapia“ igasugust mittefarmakoloogilist sekkumist inimese psüühikasse või käitumisse, on see täpsemas tähenduses ravi, mis lähtub psühholoogiateadmistest. Siit on ilmne, et komplekssete, kaasaegsete ja tõenduspõhiste teadmiste olemasolu psühholoogia ja psühhopatoloogia kohta on hädavajalik eeltingimus igasuguse psühhoteraapia tegemiseks. Üksikutel teraapiakoolitustel osalemine ei anna sisulist alust end ei psühhoterapeudiks nimetada ega ka sellist teenust osutada. Seetõttu eeldab psühhoteraapia-alane väljaõpe enamasti eelnevat väljaõpet kliinilise psühholoogi või psühhiaatrina. Eelnimetatu on ka põhjus, miks Eestis eraldiseisvat psühhoterapeudi kutset pole ning seda saab taotleda lisaspetsialiseerumisena kliinilise psühhololoogi kutse juurde. Sarnane psühhoterapeudi lisapädevuse omistamise süsteem on ka psühhiaatritel. Psühhoterapeudi lisapädevuse taotlemiseks peab isikul olema läbitud väljaõpe mõnes tunnustatud psühhoteraapiakoolkonnas. Täies mahus psühhoteraapiaväljaõpe kestab aastaid, sisaldab nii teoreetilisi kui praktilisi õpinguid ja seejärel töötamist vilunud psühhoterapeudi juhendamisel. Kui täielik pädevus on saavutatud, siis teraapiaühing väljastab selle kohta tunnistuse. Eestis tegelevad süstemaatilise psühhoterapeutide väljaõppega Eesti Kognitiivse ja Käitumisteraapia Assotsiatsioon, Eesti Pereteraapia Ühing, Eesti Psühhoanalüütiline Selts jt koolkonnad. Mainitud organisatsioonid annavad infot nii väljaõppe kriteeriumite kui pädevust omavate inimeste kohta.
Millist psühhoteraapiameetodit valida?
Psühhoteraapiakoolkondi on maailmas üle 400 ning neil võib olla väga erinev eesmärk: nt lapsepõlvesündmuste ümberhindamine, isikliku arengu ja eneseteostuse soodustamine, teadlikkuse suurendamine, pereliikmete vaheliste suhete muutmine, häiret alalhoidvate tegurite muutmine jne. Seega ei tegele mitte kõik neist kliendi probleemidega ühtviisi ja mis veel olulisem – kõik neist pole ravimeetodid. Juhul, kui inimene otsib lihtsalt võimalust kellegagi koos oma elu üle arutleda, on ta vaba valima spetsialisti, kes just talle meeldivat meetodit kasutab. Psühholoogiliste probleemide, tervist ohustava käitumise ning psüühika- ja käitumishäirete ravimisega on aga hoopis teine lugu. Tänapäeval on pea iga sagedasema psüühika- ning käitumishäire raviks olemas kindlad psühhoteraapiameetodid, mille efektiivsus just nende häirete ravis on kontrollitud teadusuuringutega tõestatud. Erinevate häirete ravimiseks ja erinevate patsientide puhul kasutatakse erinevaid meetodeid. Seega pole ühtki teraapiameetodit, mis oleks ühtviisi efektiivne kõigi psüühika- ja käitumishäirete ravis. Kontrollitud efektiivsusega teraapiameetodite loetelu hakkas Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni poolt kokkukutsutud töörühm koostama juba 1995. aastal ning see nimekiri täieneb vastavalt uute uuringute tulemustele. Näiteks kasutatakse paanikahäire ravis eksponeerimismeetodeid, depressiooni ravis kognitiivset, käitumuslikku ja interpersonaalset teraapiat, sotsiaalfoobia ravis kognitiiv-käitumuslikku teraapiat just seetõttu, et need teraapiameetodid on korduvate teadusuuringutega tõestanud oma efektiivsust häire sümptomite leevendamisel ja tagasilanguste ennetamisel. Valdavalt on teaduslikult tõestatud efektiivsusega just kognitiiv-käitumisteraapia meetodid. Tõendatud psühhoteraapiameetoditel on palju ühist: nad on lühiajalised, keskenduvad häiret säilitavate tegurite muutmisele, õpetavad teraapiatehnikaid oskustena, mida patsient saab ise kasutada ning eeldavad ka patsiendi enda poolt seansside vahepeal tehtavat kodutööd. Tänapäeval soovitavad ravijuhised tõendatud psühhoteraapiameetodeid olulise ning sageli ka ühe esmase ravivalikuna kergete ja mõõdukate psüühika- ning käitumishäirete korral. Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskuses SENSUS kasutatakse vaid teaduslikult tõestatud efektiivsusega psühhoteraapiameetodeid.
Mis on kognitiiv-käitumisteraapia?
Kognitiiv-käitumisteraapia baseerub ideel, et meie mõtted, tunded ja käitumised on omavahel seotud ning üht neist mõjutades saame tekitada muutust teises. Tänapäeval on teaduslikult tõestatud efektiivsusega kognitiiv-käitumisteraapia programme olemas pea kõigi sagedasemate psüühika- ning käitumishäirete ravis. Viimastel aastakümnetel on kognitiiv-käitumisteraapia kasutamine nii laste-, noorukite- kui täiskasvanute psüühika- ning käitumishäirete ravis üha laialdasemalt kasutusel ja seda ka meil Eestis. Selleks on oma kindlad põhjused. Kognitiiv-käitumisteraapia meetodite hulgas on enim teaduslikult tõestatud efektiivsusega psühhoteraapiameetodeid ning seda ka kõige sagedasemate psüühika- ja käitumishäirete, nagu depressioon ja ärevushäired, raviks. Kognitiiv-käitumisteraapia on tulemusele orienteeritud ja suhteliselt lühike, keskendub probleeme säilitavatele teguritele, õpetab teraapiatehnikaid kui uusi oskusi, mida patsient saab seansside vahepealsel ajal kasutada. Nii on kognitiiv-käitumisteraapia kasutamisel oluliselt väiksem häire tagasilanguste tase. Kognitiiv-käitumisteraapia tehnikaid saab kasutada nii individuaalselt kui grupimeetoditena, samuti vormis, kus terapeudiga reaalset kohtumist ei pruugigi toimuda. See teeb tema kasutamise ka palju kuluefektiivsemaks. Kognitiiv-käitumisteraapial baseeruvaid psühhoteraapiaprogramme arendatakse ja täiendatakse teadusuuringutes pidevalt. Nii on viimastel aastatel lisandunud palju uusi ja efektiivseid meetodeid psüühika- ning käitumishäirete raviks.
Mida teha kui pereliikmel on probleem, kuid ta keeldub ravile pöördumast?
Ravile pöördumisest keeldunud isikut on võimalik motiveerida spetsialisti vastuvõtule pöörduma ka läbi lähedaste inimeste. Selleks õpetatakse lähedastele motiveeriva intervjueerimise põhimõtteid selleks, et tõsta patsiendi sisemist motivatsiooni nii ravile pöördumiseks kui ravimeetodite kasutamiseks. Probleemi olemust saab osaliselt hinnata ja sekkumistehnikaid (eriti laste- ja noorukite psüühika ning käitumishäirete ravis) ka rakendada ilma patsienti nägemata eeldusel, et ravil käivad patsiendi lähedased, keda instrueeritakse efektiivseid sekkumisi ise patsiendi seisundi muutmiseks kasutama.
Mida teha, kui ei taha rohtu võtta?
Ravimid pole kohustuslikud. Mitte kõigi psüühika- ja käitumishäirete ravis ei kasutata tänapäeval enam ravimeid. Kergete ärevus- ja meeleoluhäirete korral on esimeseks ravivalikuks teaduslikult tõestatud psühhoteraapiameetodid. Raskemate seisundite puhul kasutatakse kombineeritud ravi ehk siis ravimeid ja psühhoteraapiat koos. Sekkumised valib spetsialist peale probleemi hindamist ja uuringute läbiviimist.