Ajutiselt võib olla igal lapsel õppimisega raskusi. Õpiraskustega on tegemist juhul, kui laps ei suuda omandada oskusi, mis on vajalikud edukaks hakkamasaamiseks koolis (näiteks lugemine, kirjutamine, arvutamine). Kui probleemi õigeaegselt märgata ja last aidata, on võimalik ennetada õpiraskuste süvenemist ja kaasnevaid teisi probleeme (käitumis- ja tundeelu probleemid).
Õpiraskused ei tulene vähestest vaimsetest võimetest ega puudulikust õpetamisest, põhjuseks on neurobioloogilised kahjustused. RHK-10 järgi jagunevad need spetsiifiliseks lugemishäireks, õigekirjahäireks ja arvutamisvilumuste häireks.
Düsleksia on kõige sagedamini esinev õpiraskus – 80% õpiraskustega õpilastest on lugemishäire. Esinevad raskused tähestiku meeldejätmisega ja tähtede korrektse nimetamisega. Lugedes võib toimuda tähtede, silpide või sõnade vahele jätmine, lisamine ja moonutamine. Samuti võib teksti mõistmine olla puudulik.
Düsgraafia ehk kirjutamisraskuse puhul on iseloomulikud tunnused tähtede ühendamise raskus, veidrad tähekujud ja arusaamatud laused. Sõnadesse lisatakse silpe ja tähti või jäetakse neid vahele. Kirjavahemärkide kasutamine on mõistetamatu. Eesti keeles on düsgraafiku jaoks kõige keerulisemad kolm häälikupikkust ja välted.
Düskalkuulia puhul on häirunud põhiliste arvutamisvilumuste valdamine – liitmine, lahutamine, korrutamine ja jagamine. Keeruline on lugeda ja kirjutada matemaatilisi märke ning aru saada, millised numbrid on ülesande lahenduse otsimise puhul olulised.
Õpiraskustega tegeleb spetsiifilisemalt eripedagoog, kes kasutab spetsiifilisi õpetamisvõtteid ja see nõuab lapselt tavapärasest mahukamat harjutamist.
Lapse arengu hindamine
Lapse arengus eristatakse kolme komponenti: (1) intellektuaalne, vaimne, kognitiivne areng, (2) sotsiaalne ja emotsionaalne areng ning (3) füüsiline, kehaline ning psühhomotoorne areng. Arengut vaadeldakse kui terviklikku protsessi.
Psühhodiagnostika. Õpiraskuse ulatuse hindamiseks, teraapia planeerimiseks ning efektiivsuse jälgimiseks kasutatakse vajadusel erinevaid psühhomeetrilisi teste ning kogutakse infot olulistelt täiskasvanutelt. Kliiniline psühholoog kasutab Kkgnitiivsete funktsioonide ja vaimsete võimete hindamiseks WISC-V (Wechsler Intelligence Scale for Children Fifth Edition, Wechsler, 2014) struktureeritud testipatareid. Eripedagoog kasutab lapse arengu hindamiseks PEP-3 (Psychoeducational Profile, Third Edition,Schopler, Reichler & Marcus, 2005) arenguskaalat ja J. A. Strebeleva metoodikat.