Lihtfoobia korral kardab inimene püsivalt mingit kindlat olukorda või objekti, mis pole tegelikult ohtlik ning väldib sellega kokkupuutumist nii paju kui võimalik. Kardetud situatsioonid või objektid jaotatakse viide kategooriasse: loomad (näiteks: ämblikud, koerad, kassid, teod jms), looduskeskkond (näiteks: vesi, äike jms), veri ja vigastused, olukorrad (näiteks: liftid, kinnised ruumid, kõrgus, lendamine, pimedus, kokkupuude teatava haigusega jms) ning atüüpilised.
Kardetud situatsiooniga kokkupuutumisel tekib tugev ärevus või isegi paanika. Hirm võib tekkida isegi siis, kui kardetud situatsioonist vaid räägitakse, loetakse või vaadatakse filmi. Inimene teadvustab endale, et see hirm on ülemäärane, kuid väldib olukordi selleks, et mitte tugevat ärevust tunda.
Lihtfoobia ravis kasutame in vivo järk-järgulist eksponeerimist.
Lihtfoobia eksponeerimisravis (Ost, 1997; Salkovskis, 1991) sekkutakse häire säilimismehhanismidesse: irratsionaalsed oletused kardetud olukorra või objektiga kokkupuutumisest tekkiva võimaliku kahju või ohu kohta, alahinnatud isiklik toimetulekuvõime ning võimalikud päästefaktorid, turvalisuskäitumised ja vältimine, selektiivne tähelepanu foobsetele sisemistele (ärevuse kehalised sümptomid) ja välistele (kardetud olukord või sellega seotud aspektid) stiimulitele.
Ravis keskendutakse foobsetele situatsioonidele ja objektidele järk-järgulisele eksponeerimisele reaalses elus, peatatakse turvalisuskäitumised ja vältimine ning vaidlustatakse seeläbi irratsionaalseid oletusi, samuti hirmu mõju katastroofilist tähendust (näiteks: ma suren või lähen hulluks, kui mul on nii suur hirm jms).
Teraapia vorm: individuaalne
Teraapia maht: 2-8 seanssi
Psühhodiagnostika: seisundi, uskumuste ja kaasuvate probleemide hindamiseks, sekkumiste planeerimiseks ning efektiivsuse jälgimiseks kasutatakse vajadusel erinevaid psühhomeetrilisi teste.