Peaaegu kõik lapsed käituvad oma arengu vältel vahel halvasti. On olukordi, kus laps ei saagi teisiti käituda kui probleemselt. Mida noorem laps, seda rohkem annab ta oma rahulolematusest ja probleemidest märku käitumisega. Probleemne käitumine ei tähenda ilmtingimata käitumishäiret. Käitumisprobleeme võib esineda kõigi lapse- ja noorukieas esinevate psüühika- ning käitumishäirete puhul.
Käitumishäireid iseloomustab korduv ja püsiv düssotsiaalne, agressiivne või muul viisil normist erinev käitumine. Sellised käitumisviisid erinevad oluliselt eakohastest normidest ning on tõsisemad kui lapselik vallatus või teismelise mässumeelsus.
Lähtuvalt domineerivast käitumisviisist ja probleemide avaldumise kohast eristatakse erinevaid käitumishäireid: perekonnas avalduvad käitumishäired, sotsialiseerunud- või sotsialiseerumata käitumishäired, tõrges trotslik käitumine.
Käitumishäirete korral kasutame lastele, vanematele ja õpetajatele suunatud käitumise modifitseerimise-, enesejuhendamise- ja kognitiivseid tehnikaid.
Käitumishäirete ravi planeerimisel alustatakse probleemse käitumise kirjeldamise ja selle funktsiooni uurimisega. Kaasatakse vanemad ja võimalusel ka õpetajad, kes koguvad infot probleemse käitumise kohta vahetult olukordades, kus see ilmneb. Sekkumise planeerimiseks selgitatakse välja probleemset käitumist vallandavad ja säilitavad tegurid.
Vanematele suunatud sekkumised keskenduvad eelkõige lapse ja vanema vahelise suhtlemise parandamisele. Muutes vanemate interaktsiooni lastega saab vähendada probleemset käitumist ja suurendada soovitud käitumise tõenäosust. Vanematele õpetatakse mänguoskusi, lapse tunnustamist, premeerimist, distsiplineerimist ilma vägivallata, instruktsioonide andmist, reeglite kehtestamist, planeeritud ignoreerimist, aeg-maha tehnika kasutamist. Vanematele ja lastega seotud täiskasvanutele õpetatakse probleeme säilitavaid lõkse ära tundma ja neisse sattumist ennetama. (Sanders, 1999; Webster- Stratton, 1994).
Lastele ja noorukitele suunatud sekkumistena kasutatakse motiveerivat intervjueerimist, eneseregulatsioonitehnikaid, enesevaatlust ja enesejuhendamist, tugevate emotsioonidega toimetulekut, viha juhtimist. Õpetatakse ka probleemilahendusoskusi ja arendatakse sotsiaalseid oskusi.
Teraapia vorm: individuaalne, pereteraapia
Teraapia maht: 10- 20 seanssi
Psühhodiagnostika: seisundi, kognitiivsete funktsioonide hindamiseks, ravi planeerimiseks ning efektiivsuse jälgimiseks kasutatakse vajadusel erinevaid psühhomeetrilisi teste ning infot olulistelt täiskasvanutelt (vanemad, õpetajad).