Sotsiaalfoobia korral kardab isik sattuda väikeses grupis tähelepanu keskpunkti. Iseloomulik on mure mulje pärast, mis teistele jäetakse ning vähene usk oma suutlikkusse käituda sotsiaalses situatsioonis adekvaatselt. Kaebustes võivad esiplaanil olla ärevuse sümptomid: näiteks punastamine, kätevärin, iiveldus või kogelemine. Inimene võib karta, et käitub olukorras sobimatult ning saab seeläbi teiste mõnitamise, tõrjumise või alanduse osaliseks. Tagajärjeks on tavaliselt sotsiaalsete situatsioonide vältimine, mis võib äärmuslikul kujul viia täieliku sotsiaalse isoleerumiseni. Sotsiaalfoobia esineb sageli koos vältivate isiksusejoontega.
Sotsiaalfoobia ravis kasutame kognitiiv-käitumusliku psühhoteraapia tehnikaid.
Sotsiaalfoobia kognitiiv-käitumusliku psühhoteraapia (Clark & Wells, 1995) peaeesmärgiks on negatiivse enesekohase mõtisklemise muutmine läbi turvalisuskäitumiste vältimise ja kohasema käitumise kasutamise sotsiaalsetes olukordades. Teraapia algul selgitatakse kliendi sotsiaalfoobia säilimismehhanismid: kõrged sotsiaalsed standardid ja viletsasti püstitatud eesmärgid, ärevuse füsioloogilised ilmingud ja neile keskendumine, negatiivne enesetöötlus sündmuse eel, ajal ja järgselt, vältimis- ja turvalisuskäitumised. Teraapia käigus õpitakse vaidlustama oma negatiivseid mõtteid ja uskumusi, hindama mõtlemisvigu (ennustamine, katastrofiseerimine, mõtete lugemine jt) ning püstitama realistlikke eesmärke sotsiaalseteks sündmusteks. Järk-järgulise sotsiaalsetele olukordadele eksponeerimise abil vähendatakse ärevust ja vaidlustatakse negatiivseid mõtteid Teraapia võib vajadusel sisaldada ka sotsiaalsete oskuste treeningut. Vältivate isiksusejoonte olemasolul kasutatakse lisasekkumistena käitumise modifitseerimist või nn uut paradigmat isiksusehäirete ravis (Padesky, 2009).
Teraapia vorm: individuaalne, sotsiaalfoobia kognitiiv-käitumuslik grupipsühhoteraapia (vt grupiteraapiad)
Teraapia maht: 10-14 seanssi
Psühhodiagnostika: seisundi, negatiivse hinnangu kartuse ja/või vältivate isiksusejoonte hindamiseks, ravi planeerimiseks ning efektiivsuse jälgimiseks kasutatakse erinevaid psühhomeetrilisi teste.
