Üldistunud ärevushäire on kõige sagedasem ärevushäire, mida iseloomustab ülemäärane, korduv ja pikka aega kestev muretsemine erinevate igapäevaelu teemade pärast (tervis, lähedased, tulevik, toimetulek jms). Muretsemise tõttu on inimene sageli ärev, tal on raske keskenduda, esineb uneprobleeme. Võivad esineda erinevad ärevuse kehalised sümptomid: närvilisus, värisemine, lihaspinge, higistamine, peapööritus, südamekloppimine ning nõrkustunne. Inimene tajub muretsemist ohtliku ja kontrollimatuna ning kasutab muretsemisega toimetulekuks ebakohaseid kognitiivseid (surub mõtteid maha, proovib positiivselt mõelda, rahustab jne) kui käitumuslikke (ülemäärane kontrollimine, vältimine jms) toimetulekustrateegiaid.
Üldistunud ärevushäire ravis kasutame kognitiiv-käitumusliku psühhoteraapia tehnikaid.
Üldistunud ärevushäire kognitiiv-käitumisteraapia (Borcovek & Ruscio, 2001) ja metakognitiivse teraapia (Wells, 2009) peamiseks eesmärgiks on ülemäärase muretsemise ja sellest tuleneva ärevuse vähendamine. Selleks õpetatakse muretsemise episoode vallandavaid sisemisi ja välimisi stiimuleid ning nendega seotud mõtteid, emotsioone, kehalisi reaktsioone, käitumisi ja kujutlusi märkama. Leitakse ja jäetakse ära ebakohased strateegiad muretsemise ning ärevusega toimetulekuks ning õpitakse kohasemaid strateegiaid (planeeritud muretsemine, mõtetest distantseerumine, tegevuste planeerimine jne). Teraapias õpitakse vaidlustama muretsemise kasu ja kahjuga seotud metamõtteid selleks, et inimene näeks muretsmist enam oma kontrolli alla olevana ja ei kasutaks seda toimetulekuviisina.
Teraapia vorm: individuaalne ja/või üldistunud ärevushäire kognitiiv-käitumuslik grupipsühhoteraapia (vt grupipsühhoteraapiad)
Teraapia maht: 8-14 seanssi
Psühhodiagnostika: seisundi täpsustamiseks, muretsemisega seotud metauskumuste ja hoiakute hindamiseks, ravi planeerimiseks ning efektiivsuse jälgimiseks kasutatakse erinevaid psühhomeetrilisi teste.