Pühhootilisi häireid iseloomustavad mõtlemise ja tajumise sügavad häired ning tuimenenud või inadekvaatne tundeelu. Esiplaanil võivad olla erinevad positiivsed sümptomid: luulumõtted, hallutsinatsioonid (sh kuulmis- või nägemishallutsinatsioonid), mõttekäigu tõkestused või seosetus, katatoonne käitumine ja/või negatiivsed sümptomid: apaatia, kõnevaegus ja häiritus, emotsionaalne tuimenemine, sotsiaalse aktiivsuse alanemine. Meeleolu on iseloomulikult lame, kõikuv või ebaadekvaatne. Häire kulg võib olla erinev ja pole sugugi paratamatult krooniline või pidevalt halvenev. Mõnikord on tulemuseks täielik või peaaegu täielik tervenemine.
Psühhootiliste häirete ravis kasutame kombineeritud sekkumist ehk psühhofarmakoloogilist ravi koos kognitiiv-käitumisteraapia ja/või pereteraapia tehnikatega.
Psühhoosi ravijuhis (NICE Guidelines, 2003) soovitab efektiivseima sekkumisena psühhootiliste häirete ravis just ravimite (antipsühhootikumid) kombineerimist psühhosotsiaalsete meetoditega: kognitiiv-käitumisteraapia ja pereteraapiaga.
Meelepetetele hinnangu andmine ja nendele reageerimine on psühholoogiline protsess, mis sisaldab moonutatud ja irratsionaalseid tõlgendusi ning ebakohast käitumist nii patsiendi enda kui tema lähedaste poolt. Uuringute alusel ei ole kõige rohkem stressitekitavad ja häirivamad tagajärjed vallandatud mitte sümptomite endi poolt, vaid pigem patsiendi reageerimisest nendele sümptomitele. Ka patsiendi pereliikmete käitumisel on oluline mõju tagasilanguste tekkimisel või ennetamisel.
Kognitiivsete ja käitumuslike psühhoteraapiasekkumiste fookuses (Hagen jt, 2010, Wright jt, 2009) on häire säilimismehhanismide muutmine. Psühhootiliste häirete ravi eesmärk ei ole otseselt sümptomite ärakaotamine, vaid sümtomitele uue kohasema tähenduse leidmine, mis oleks patsiendile vähem häiriv. Teraapia aitab patsiendil mõista, kuidas tema kannatused ja häirivad tunded ei tulene mitte esinevatest sümptomitest, vaid sellest, kuidas ta nendele sümptomitele reageerib ja mida ta otsustab teha (või mitte teha) selleks, et nendega toime tulla. Kõige paremaid tulemusi saadakse kognitiiv-käitumisteraapiaga just positiivsete sümptomite mõjutamisel.
Kognitiiv-käitumisteraapia meetodeid kombineeritakse vajadusel pereteraapia (Kuipers jt, 2002) sekkumistega. Pereteraapia eesmärgiks on perekonna kaasamine psühhootilise patsiendi paranemisprotsessi, vähendades pereliikmete võimalikku mõju häire säilimisele või tagasilanguste tekkimisele (eriti emotsionaalselt düsfunktsionaalsetes peredes). Selleks kasutatakse erinevaid sekkumismeetodeid: häires harimist, suhtlemis- ja probleemilahendusoskuste arendamist, häire emotsionaalsete ja käitumuslike mõjude määratlemist, normaliseerimist ja ümberhindamist, käitumise muutmist.
Teraapia vorm: individuaalne ja/või pereteraapia ning teised vajadusel kaasatavad psühhosotsiaalsed sekkumised
Teraapia maht: 10-18 seanssi
Psühhodiagnostika: seisundi, kognitiivsete funktsioonide (mõtlemine, taju) ja uskumuste hindamiseks, ravi planeerimiseks ning efektiivsuse jälgimiseks kasutatakse erinevaid struktureeritud intervjuusid ja psühhomeetrilisi teste.