Psühhoaktiivsete ainete tarvitamisega on seotud mitmeid erinevaid häireid ja probleeme. Ambulatoorses ravis tegeleme kõige sagedamini alkoholsõltuvuse ja kuritarvitamisega. Sõltuvus on neist raskem häire ja seda iseloomustavad võimetus piirata tarvitatud alkoholi koguseid ja tarvitamisele kuluvat aega, taluvuse tõus alkoholi suhtes, võõrutuse leevendamine alkoholiga, muude huvide taandumine tarvitamise ees ja korduvad ebaõnnestunud katsed joomist lõpetada või vähendada.
Ravis kasutame kognitiiv-käitumuslikke ravitehnikaid kombineerituna psühhofarmakonidega.
Kognitiiv-käitumuslike tehnikate (Beck, 1993; Ryan, 2013) eesmärgiks on joomisega seotud käitumise muutmine. Selleks võib olla, kas alkoholi tarvitamise täielik lõpetamine või joomise vähendamine. Teraapia alguses uuritakse tarvitamise sagedust, kestvust, tarbitava alkoholi hulka ja joomisega kaasnevaid probleeme. Vastavalt sellele planeeritakse ravi. Leitakse joomist vallandavad olukorrad, tunded ja mõtted. Õpitakse erinevaid tehnikaid, kuidas kontrollida joomahimu. Harjutatakse kehtestamist ja probleemide lahendamise oskusi. Vajadusel kaasatakse teraapiasse pereliikmeid. Ravis leitakse joomisega seotud riskiolukorrad ja õpetatakse nendega toimetulekut. Riskiolukordadeks on situatsioonid, mille puhul on jooma hakkamise tõenäosus kõige suurem. Ravi alguses soovitatakse neid olukordi võimalikult palju vältida. Kui patsient on õppinud oma tungi paremini kontrollima harjutatakse riskisituatsioonidega toimetulekut. Kõrge riski olukorrad võivad olla ka sisemised, näiteks negatiivsed või positiivsed emotsionaalsed seisundid. Neid stiimuleid on võimatu vältida, kuna kõikidel inimestel on episoode, mil nad tunnevad kurbust, üksindust, ärevust, igavust. Selleks on oluline neid stiimuleid teadvustada ja omandada oskusi tungiga toimetulekuks. Ravis tegeletakse ka aine tarbimisega seotud veendumuste kindlakstegemise ja vaidlustamisega. Patsientidel, kes kuritarvitavad alkoholi, on mitmeid ebamõistlikke uskumusi. Näiteks: “Ma ei suuda ilma alkoholita elada”, “Mu elu on niikuinii sassis, alkohol ei saa seda hullemaks teha”. Enamasti ei panda neid uskumusi ja nende mõju tähele. Tihti näevad patsiendid oma tarbimist kui väliste, juhuslike faktorite toimet. Uskumuste hindamine ja vaidlustamine annab võimaluse leida teid, kuidas paremini tarvitamisest hoiduda.
Ravis kasutatakse ka motiveerimismeetodeid (Rollnick jt 2008). Alkoholi kuritarvitajad ja sõltuvad patsiendid on ambivalentsed muutuse suhtes. Motiveeriva intervjueerimise tehnikad aitavad inimesel paremini leida motivatsiooni selleks, et muuta oma joomiskäitumist. Tehnikaid rakendatakse selleks, et leida ja toetada patsiendi enda motivatsiooni muutuseks ning ressursse.
Teraapia vorm: individuaalne, vajadusel lisanduvate paari- või pereseanssidega
Teraapia maht: 10-12 seanssi aktiivset ravi ja sellele järgnev järelravi poole aasta vältel
Lisaks individuaalsele teraapial on soovituslik osaleda AA (anonüümsed alkohoolikud) tugigruppides.