Ärevushäired

Peaaegu kõik lapsed kogevad oma arengu jooksul erinevaid hirme. Osad hirmud on eakohased ja mööduvad iseenesest. Ärevushäirete puhul on hirm oluliselt tugevam, kestab kauem ja esineb paljudes olukordades ning segab lapse igapäevaelu.

Lihtfoobiate puhul esineb püsiv ja irratsionaalne hirm mingite objektide, tegevuste või olukordade ees. See võib põhjustada nende objektide või olukordade vältimist ja seega piirata lapse elu. Hirmu objektid võivad häire kestel vahelduda. Sagedasemad lapse- ja noorukieas esinevad foobiad on seotud selliste stiimulitega nagu pimedus, vesi, ussid, ämblikud, samuti mingid kindlad sündmused või objektid. Väikestel lastel võib olla hirm kollide või muinasjututegelaste ees, valju hääle ja tugeva müra või võõraste inimeste ees.

Lahutamiskartuse puhul on kesksel kohal hirm olla eemal vanematest, peamiselt emast; ebarealistlik hirm, et ema lahkub ega tule kunagi tagasi; vastumeelsus minna lasteaeda või kooli; keeldumine magamaminekust oma toas ilma lapsevanema juuresolekuta; lahkuminekuteemalised hirmuunenäod. Võivad esineda kõhuvalu, peavalu, iiveldus jt kehalised sümptomid olukorras, kus laps peab vanematest lahkuma.

Valikulise mutismi korra keeldub laps teatud situatsioonides rääkimast, kuigi teistes oukordades on tal kõne olemas. See mõjutab tema toimetulekut lasteaias, koolis ja suhetes.

Sotsiaalärevuse puhul kardavad ja väldivad lapsed ülemääraselt suhtlemisolukordi ja võõraid inimesi. Peamine hirm on selle ees, et nad võivad sattuda piinlikku olukorda või teised inimesed mõtlevad neist halvasti.

Üldistunud ärevus on ülemäärane muretsemine asjade pärast, mis võivad juhtuda. Selliseid lapsi kirjeldatakse kui pabistajaid. Nad muretsevad tervise, kooliasjade, eelseisvate esinemiste, aga ka kuritegevuse ja isegi vanemate töö pärast. Sellised lapsed otsivad pidevalt julgustust ja kinnitust oma vanematelt.

Laste ja noorukite ärevushäirete korral kasutame lastele ja vanematele suunatud kognitiivseid ning käitumuslikke tehnikaid.

Psühhoteraapiameetodid laste ja noorukite ärevuhäirete korral (nt Stallard, 2009) on häirest harimine, järk- järgulise eksponeerimine ärevusttekitavatele olukordadele, sisekõne muutmine, enesepremeerimine, relaksatsioonitehnikad, probleemilahendustehnikad, vanemliku käitumise modifitseerimine.

Lihtfoobiate kognitiiv-käitumisteraapia (Antony & Watling, 2005) peamisteks ravimeetoditeks on harimine häirest, mõtete vaidlustamine ja in vivo eksponeerimine.

Vaikulise mutismi integreeritud käitumisteraapia (Bergman, 2013) kus peamiseks ravimeetodiks on järk-järguline eksponeerimine ja lapse premeerimine kõne korral. Väga oluline roll on last ümritsevate täiskasvanute kaasamisel (õpetaja, treener, kooli- ja lasteaiapersonal).

Teraapia vorm: individuaalne, pereteraapia
Teraapia maht: 6-20 seanssi

Psühhodiagnostika: seisundi ja kognitiivsete funktsioonide hindamiseks, ravi planeerimiseks ning efektiivsuse jälgimiseks kasutatakse vajadusel erinevaid psühhomeetrilisi teste ning infot olulistelt täiskasvanutelt (vanemad, vanavanemad, õpetajad).

IMAGO